Wikipedia selgitab, et Déjà-vu (prantsuse keeles ‘juba nähtud’) ehk nähtutunne ehk varem kogetu tunne on elamus, mille puhul tajutakse käesolevat kogemust juba varem kogetuna.
Aga, mis siis, kui see juba kogetud tunne pole sugugi meeldiv? Umbes nagu korduv halb unenägu, mida ehk igaüks meist on kogenud. Unenägudega on justkui lihtne, me ei pea neid nii kui nii reaalseteks ja neid saab ka tehnikaid teades muuta.
Aga päris elus? Kellele on tuttavad need olukorrad, kus päriselus korduvad ühed ja samad stsenaariumid. Eriti lähisuhetes, lastega, partneriga, vanematega, sõpradega .. isegi töökaaslastega. Sa tajud selle koha ära, kui see tulema hakkab. Elekter on õhus. Ja siis, hakkab teatrietendus, mille sisu ja tulemust kõik teavad, isegi repliigid on samad. Kellelegi see etendus ei meeldi, aga ikka mängitakse. Maha ka ei võeta seda tükki, vahel käib see aastast-aastasse.
Psühholoogilisi termineid kasutades on selliste igikestvate konfliktide puhul tegemist Karpmani kolmnurgaga (Stephen Karpmani järgi), kus mängitaksegi korda mööda rolle nimedega- ohver, päästja ja agressor. Jah, igaüks võtab konfliktis kordamööda kõiki neid kolme rolle. Nii see teater saabki jätkuda. Mõtle sellisele viimasele konfliktile. Kas mäletad, kuidas järsku toimub muutus ja kui enne tundsid end ohvrina, siis järsku hakkad ise ründama. Mingi hetk, aga otsustad olukorda päästma hakata ja siis kukud jälle tagasi ohvrisse või ründad …
Probleem on siin selles, et tähelepanu on suunatud endast välja, ära oma tundest ja vajadusest. Me reageerime. Energia, milles need kolm liiguvad on nagu igiliikuris. Kes on tundlikum, see tajub, kuidas selles olukorras toimub intensiine teineteise toitmine konflikti-energia pealt. Me ei läheks nendesse konfliktidesse, kui need poleks meile kasulikud- me saame oma tähelepanu ja energia kätte, väga valusa hinnaga.
Miks me seda siis teeme? Põhjuseid on mitu, ilmselt ei oska me tervelt tähelepanu ja armastust küsida, enda vajadusi väljendada ega oma vajadusi ise rahuldada, suure tõenäosusega oleme ka üleseotud ja piirid kahe inimse vahel on olematuks muutunud. Me ei usu, et väärime armastust lihtsalt sellepärast, et eksisteerime, me teame, et peame võitlema, et saada, mida tahame.
Kuidas sellisest ebatervest suhtlemisviisist välja tulla? Esiteks tuleb märgata, et selline olukord meie elus on. Teiseks tuleb aru anda, et iga konflikti jaoks on võrdselt panustanud mõlemad osalejad. Kindlasti see pole koht, kus hakata ennast süüdistama, ega ka teist. Tegelikult tuleb kogu süüdistamine sinna paika jätta ja vaadata, mis minus endas jääb alles.
Pakun välja Sulle loomingulise harjutuse, mis on mind aidanud end sellises olukorras rohkem mõista. Selleks vajad sa 3 A4 paberit ja 1 pliiatsit. Kirjuta iga paberi nurka õrnalt ühe rolli algustäht nt Ohver – O jne. Oluline, et see ei kuma teisele lehepoolele.
Keera paberid nii, et sa tähiseid ei näe, sega paberid ja alusta automaatkirjutamist vastates igal lehel järgmistele küsimustele:
- Mida ma tunnen selles rollis ja millised on selles rollis minu uskumused iseenda ja elu kohta?
- Mida ma tegelikult ja tõeliselt vajan?
- Kuidas ma oma vajadusi proovin selles rollis saavutada?
- Kuidas ma saan ennast aidata, et jõuda päriselt selleni, mida vajan?
Kõige olulisem on siin minna iseendaga kontakti ja välja kirjutada absoluutselt kõik, mis tuleb, ilma filtrita. Ole endaga aus nii tundeid tundes kui sõnadega väljendades. See on ainult sulle ja keegi ei pea seda kunagi lugema, kui sa seda ei soovi.
Võid vaadata seejärel, millise rolli paberile sa midagi kirjutasid. Võid olla üllatunud, mida iga roll kannab.
Seejärel kirjuta enda jaoks välja mõned laused, mis Sind kõnetasid ja mille lugemine Sind toetab (tõenäoliselt 2. ja 4. vastustest). Hoia neid enda lähedal ja loe neid aegajalt üle, et leida ressurssi ja meenutada, kuhu Sa tegelikult jõuda soovid.
Edasijõudnud variant: Seda harjutust võib teha ka koos selle inimesega, kellega sa neid konflikte koos koged. Üldiselt on seda hea teha, kui konflikt ei ole väga värske. Enne harjutust leppige kokku, et teie taotlus on lõpetada ebaterve muster ja austate üksteise tundeid ja mõtteid ükskõik, mis need ka ei ole. Leppige kokku, et te ei halvusta teineteise kirjapandut isegi, kui se teid haavanud on. Igaüks teeb harjutust omaette, olles erinevates ruumides. Kui oled iseenda jaoks protsessi lõpetanud, kirjutanud välja oma laused, siis võite oma vastuseid osaliselt või täielikult üksteisega jagada.
Kui mõlemad on valmis, siis võite minna edasi aruteluga ja seda eelkõige teemal, kuidas saate teineteist toetada oma tegelike vajaduste saavutamisel. Võite ka need mõtted kirja panna. Leppige kokku märguanne järgmiseks korraks, kui tunnete, et vana etendus tahab alata ja leppida kokku, et selle signaali saamisel võtate aja maha ja vajadusel vaatlete märkmeid sellest harjutusest, et tuua tähelepanu taas iseendale ja oma vajadustele.
Kui vajad abi, siis kirjuta mulle ja vaatleme neid teemasid koos teraapias.
Kristiina
