Seda postitust kirjutan ma praegu iseendale, et tuletada meelde, et see, mida nimetame “ebameeldivateks kogemusteks” kuulub teatud ulatuses positiivsete muudatuste loomise juurde. Kirjutan iseendale lohutuseks ja hoidmiseks, tea, et kui sul on valus või süüdistad end, kui valisid ennast ja haavasid kedagi teist, see on okei.
Kunagi olin ma hull lammutaja tüüp, tegin nipsust ja julgelt elus vajalikke muutusi. Kuni ükskord oli väga-väga valus. Meenus see multika-tüüp Lammutaja Ralf.. ma ei tea, küll miks tema lammutas. Uudishimust lugesin, et ta oli sunnitud lammutama, et keegi teine saaks kangelane olla.. aga ta oli hella hingega ja tahtis ise kangelane hoopis olla. Mina olen vist muutunud lammutajast liiga hella hingega kangelaseks, kes tahab kõike korda teha või korras hoida. Kes teab võibolla on see nendest eelmistest lammutaja-aegsetest perioodidest pärit süütunne või siis soov vältida valu, mida selline julge muutmine endaga lõpuks kaasa tõi.
Terapeuti pole siin õhtul kuskilt võtta, seega küsin endalt ise: “Mida sa praegu tunned?”. Valu. “Kus see sinu kehas asub?”. Südames. “Keskendu oma südamele ja kujuta, et seisad oma südame ees. Kas sa lubad endal südamesse siseneda?”. Raske on, aga jah. “Mida sa seal näed, tunned, koged?”. Paanikas last, 4-5a, kellel on hingeliselt väga-väga valus. “Mina ta juurde. Mida ta vajab?”. Kohalolekut. “Miks tal valus on?”. Sest teda ei nähta ja temaga ei arvestata. Ta ei saa ennast väljendada, sest teda tehakse maha, ta ei saa ühendust oma vanematega. Teda lükatakse tagasi sellega, et nimetatakse teda mossitajaks, pahaks lapseks… tal on valus, sest see pole tõsi. Ta tahab oma maailma vanematele väljendada, rääkida, mida ta koges, jagada oma mõtteid ja vaimustust elu vastu, aga vanematel ei ole aega ja teda vaadatakse nagu mingit tükki nimega Laps. Ma ei jõua nendeni- on see ahastav sõnum. Ma olen eemale tõugatud ja üksi. Ma ei oska end väljendada, sellest saadakse valesti aru. Jõuetus.
Ja täna teeb mulle haiget see teema, mis on mulle kogu elu haiget teinud erinevates eriolukordades, kui inimesed teineteist ei mõista. Kui teineteiseni ei jõuta, kui mõlemal on valus, tunne on vastastikune ja soov olla mõistetud on samuti vastastikune.
“Ja siis ütle iseendale. Ma näen Sind! Ma kuulen Sind! Ma saan aru! Ja lihtsalt ole kohal selles kohas, kus on raske ja justkui väljapääsu ei näe. Ole endaga. Ja samal ajal tunne, kuidas Sinu jaoks oldakse olemas. Peatu selles kohas ja tee mõned sügavad hingetõmbed nii hoidjana kui hoitavana.” See on üksinduse hirm, mis on kõige hullem, kogemus, et ma olen oma raskes kohas täiesti üksi.
“Aga sa ei ole. Ma ei ole. See on illusioon. Kõik möödub. Mida sa vajad selles olukorras just praegu sellel hetkel? Kõige lihtsamat asja?” .. alustuseks klaasi vett ja mõistan, et mul on vaja suhelda ka selle inimesega, kellega see kogemus oli, sest see suhe on mulle oluline. “Kujuta ette, et sa teed seda. Mida sa talle ütled?” .. et mul on valus, et me ei ole ühenduses. Mul on valus, et me ei mõista teineteist. Mul on kahju, et me ei leia ühist keelt. “Kuidas sa end nüüd tunned?”. Mul hakkas väga palju kergem ja südame peal ei ole enam raske tunne. “Kas sa saad seda öelda talle ka päriselt?” .. Jah.
Selliseks kujunes mu isiklik teraapiasessioon, otsekoheselt seda samal hetkel siin jagades. Ma tunnustan ennast, et julgen oma elus muutusi ikka teha, aga enam mitte lammutades, vaid minnes samm-sammult iseenda kõrval ja päriselt ka valides eraldatuse asemel suhtluse. Kiirustamise asemel aeglustamise ja kohalolu, vaadates nendele valusatele kohtadele otsa, neid peitmata ja hoides fookuses positiivset muutust, kuhu ma tahan jõuda ja mida tegelikult kogeda….
Märkan lisaks, et ma ei keskendu alati ka oma laste jutule, sest see tundub vahel mitte oluline, tahant ka seal muutust luua .. me kõik tahame olla nähtud ja kuuldud, päriselt.. me oleme olulised.. Work in progress…
Olen Sinu jaoks olemas teraapias, kui vajad tuge muutusteks ja tahad neid seda teadlikult ja armastavalt enda vastu.
Kristiina
