Läksin üsna noores eas esimesse pikka suhtesse. Ebakindluse tõttu olin iseenda ja oma partneri suhtes väga kriitiline. Ma ei osanud ennast väljendada. Surusin oma tundeid pikalt, pikalt alla, arvates, et väldin nii konflikti ja säästan oma suhet. 

Tulemus aga oli täiesti vastupidine. Mida rohkem ma oma vajadusi, emotsioone ja mõtteid alla surusin, seda kaugemale ma partnerist liikusin ning seda rahulolematumaks ma muutusin.

See kurnas mind ja ammutas mu elujõudu, kuid jätkasin samas vaimus. See oli nõiaring, mis toitis üha raskemaid emotsioone. Uskusin, et minuga on midagi valesti, kuna ei suutnud iseendaga toime tulla. Tundsin end abituna, läbikukkununa. 

Väliselt võis kõik paista korras, sest jagasin oma muresid harva. Kui vahel ettevaatlikult oma sisevõitlusi jagasin, siis kogesin, et mind mõisteti valesti või mind ei kuulatud nii, nagu oleksin seda vajanud. 

Lisaks emotsionaalsele segadusele ja pingetele avaldus hingeline ebakõla ka füüsilises kehas krooniliste haigustena ning lõpuks ka tõsisema terivsehäda näol- sain vähidiagnoosi.

Ma olen end alati tundnud pigem hakkaja ja iseseisvana, kuid ka mina mõistsin lõpuks, et mul on vaja abi. 

Sealt sai alguse minu teekond sisemise vabaduse poole. Hakkasin käima teraapias ja põhjalikemal enesearengukoolitustel. 

Õppisin, et kunagi ei tohi end üksi jätta. Kõigega ei pea ise hakkama saama.