Igaüks meist loob igal hetkel oma reaalsust, Elu. Inimesel pidavat olema u. 90% mõtetest ühed ja samad päevast päeva … 90%! Kui meie mõte ja tunne loovad meie elu, siis on väga oluline, mida me mõtlema ja tunneme päevast päeva. Oled sa sellele tähelepanu pööranud? Kas sa tahad jätkata nende samade mõtete ja tunnetega järgmise nädala, kuu.. aasta.. 10 aastat…
Enamus meist tuleb lapsepõlvest, kus vähemal või rohkemal määral kogesime pigem kriitikat kui tunnustust. Pigem hukkamõistu kui toetust. Pigem kasti panemist, piiratust kui julgustust olla omanäoline.
Me internaliseerime oma lapsepõlve kogemused ehk kriitilise ja nõudliku isa või ema sõnad hakkavad meis sisekõnena kajama täiskasvanuna- tema nimeks on sisemine kriitik. Neid sisemisi tegelasi on veelgi. Kuskil on osa, mis nõuab meilt aina rohkem, lubamata lõdvestuda ja õndsalt päikse käes pikutada- saage tuttavaks vaikse, kuid alati kohal oleva sisemise sunniga!
Me pole kunagi piisavalt head, väärtuslikud- seda ringi kihutab tagant süütunne. Ja kuskil seal on see osa meist, kes saab meie enda käest pidevalt peksa: süüdistatud, kritiseeritud, tagant tõugatud- see sisemine hea laps, püüdlik, kuid ära kurnatud ja masenduses, osa, mis lõpuks kaotab lootuse, et muutus on võimalik.
Kõige jaburam lugu on see, et see sisemise kriitika-süütunde-kurnatuse ring tundub normaalsus, sest nii väga paljud meie ümber elavadki. Soovides välja teenida heakskiitu, tunnustust, sunnitakse end saavutama rohkem ja rohkem. Kogetakse läbipõlemist, depressiooni- kõik märgid näitavad, et see ei ole eluterve.
Kannatamine tundub voorus, midagi, mille eest end kiita. Ma olen nii tubli, sest ma kannatan nii palju ära ja püüdlen aina enam selle poole, et mul oleks ideaalne keha, ideaalne suhe, ideaalne töökoht, ideaalne füüsiline vorm…või vähemalt naabrist parem… kunagi on kõik ideaalne, kui ma ainult veel püüdlen… küll tuleb tunnustus.. kunagi ehk. Ja siis tuleb viha enese ja teiste vastu, sest kaua võib. Aga ilmselt on asi ikkagi minus, vihastamine pole ilus, ju ma ei teinud piisavalt, ju ma olengi raske iseloomuga, liiga kinnine, liiga emotsionaalne, liiga külm, liiga .. liiga.. liiga… kannatan ja pingutan veel, sest ma ju suudan.
See ei ole normaalsus vaid ebaterve nõiaring. Küsi endalt, mitmel päeval nädalast sa tunned rahulolu ja kui kaua see kestab? Kui mitu minutit või tundi päevast sa tunned siirast rõõmu, mis tõesti kestab kauem kui 1 minut? Millal sa viimati tundsid õnnetunnet? Kas sa oled entusiastlik oma tegemiste suhtes?
Kui vastus on, et sa oled liiga väsinud või sa märkad, et sa ei koge neid tundeid, siis see ei pea nii olema. Kas sa tahad jätkata ja luua oma ellu pidevat kergekujulist depressiivset olekut või tahaksid, et sinu päevas oleks rõõmu, entusiasmi, õnnetunnet ja rahulolevat täidetust?
Ma kirjutan sellest täna, sest ma sain alles hiljuti oma nõiaringile jälile … ja teate, rõõm ja õnnetunne eksisteerivad meis kõigis, need kestavad kauem kui vaid sekundid või minutid ja see seisund sarnaneb pisut armumise kogemusega, teate veel seda tunnet, kui südames on soojus, sa vibreerid ja tunned, et sa elad, päriselt, kiirgad. Tõesti on võimalik olla rahulolev, kui hakkad täitma eesmärke, mis ei ole kellegi teise tunnustuse saamiseks vaid sind ennast tõeliselt liigutavad, siit tuleb ka entusiasm ja soov elada.
See on teekond, kus on vaja hakata looma selgeid piire enda sees, et lõpetada iseenda hävitamine. Seda me just teemegi ennast kritiseerides, pidevalt tagant sundides, tundes süüd. Selle asemel õppida, kuidas ennast hoida ja toetada, kuulata enda vajadusi, õppida, mis pakub mulle rõõmu ja valida enda ümber inimesi, kellega kogeme armastavaid ühendusi. See on ümber õppimine, mis tahab küll pisut aega, kuid on äärmiselt rahuldust pakkuvate tulemustega. Kumb siis jääb õnnetunne või kannatus?
Kui see lugu sind inspireeris ja sa tahad anda võimaluse endale kogeda rõõmsat iseennast, siis olen rõõmuga sulle teejuhiks ja kutsun sind teraapiasse. Võta ühendust ja lähme teele!
Kristiina
